Seistes täna, 22. septembril Raekoja platsil, tähistades Vastupanuvõitluse päeva, tuleb tõdeda, et see on vastupanu koht. Ka täna surutakse meile väljastpoolt peale võõraid elanikke - kodanikke, hävitatakse Eesti rahvast, surudes talle peale iibevõimetuid peremudeleid, üritades luua uut unitaarriiki, kus eestlastel oleks perifeeriaprovintsi koht. Ka täna me peame võitlema Eesti rahva säilimise eest. Meie isad ja vanaisad võitlesid Vabadussõjas meie vabaduse eest, mida ikka ja jälle on kaitsta tulnud, et ka 100 ja 1000 aasta pärast igas selle maa nurgas ja linnas kõlaks Eesti keel. Et meil eestlastel oleks oma kodu ja riik. Ent see saab võimalik olla vaid juhul, kui meie Eesti pered on jätkusuutlikud, s.t. normaalsed. Ema ja isa rolliga, kus tüdrukutest kasvavad naised ja poistest mehed. Ainult meie omad lapsed saavad viia edasi meie peretraditsioone ja kindlustada meile oma riigis 100 ja ka 1000 aasta pärast Eesti keele ja meele. Rahvusriigi valitsuse põhiülesanne peab olema Eesti ra